Normaalne on tekitada segadust. Kogemused ja katsetused võivad juhatada imeliste hetkedeni ja meeldejäävate mälestusteni. Julge elada.
Kuidas elada õnnelikult? See on küsimus, millele olen otsinud vastust aastaid. Leidnud vastuse ning mõne aja möödudes mõistnud, et olen valel teel. Loonud teise teooria ning loobunud ka sellest olles õnnetum, kui kunagi varem. Olen lugenud lugematul arvul raamatuid, mis käsitlevad erinevaid võimalusi saamaks õnnelikuks, rikkaks, edukaks ning õpetust, kuidas panna täituma oma soove. Olen uskunud saatusesse, horoskoopidesse, ennustajatesse, ajakirjanikesse, arstidesse, jõuluvanasse, meediasse. Jõuluvanasse usun endiselt aga jumalasse, kui sellisesse uskuda pole ma suutnud, samas mõistes, et polegi vahet, kas kutsuda seda seletamatut miskit jumalaks, saatuseks või ettemääratuseks - tegu on uskumisse välisesse jõudu, mis loob meie tuleviku. Olen saanud jõudu erinevatest tehnikatest, et edendada end mitmetes eluvaldkondades, kuid peale eufoorilist õnnetunnet on tabanud mind järjekordne langus. Kogu mu elu, mu sisemine mõttemaailm on olnud kui ameerika mäed, milles kihutamist ülesmäge ning veeremist tundmatusse sügavusse. Seda aga hetkeni, kui mõistsin, et õnnelik olemiseks pole vaja muud, kui lähtuda mõttest, et kui miskit ei meeldi, siis saab seda muuta ja kui ei saa, siis tuleb sellest lahti lasta. Mõistes olulisusest lahti lasta ka sellest, mis mind enam ei teeni ning loobuda tegemast seda, mida teised minult ootavad, et olla keegi. Õnnelik olemine tähendab iseenda seadmist esikohale, unustades teiste arvamuse ning jahtides iseenda soove ja unistusi.
Uskudes iseendasse tõeliselt.
Kas see on ikka nii? Või on see järjekordne mõttemäetipp, mis mind jällegi tundmatusse tõukab?
Mina olen Geter. Olen õppinud psühholoogiat, toitumist, fotograafiat, maalimist ja joonistamist. Soovinud saada tipp-sportlaseks ja treeneriks. Astronaudiks ning näitlejaks. Presidendiks ja heaks inimeseks. Loomaarstiks hetkeni, mil nägin verd ning raamatupidajaks kuni seda soovis minu parim sõbranna. Olen õppinud koduseinte vahel kitarri ja klaverit. Käinud ka solistiõppes, kuni mu lähedased kinnitasid, et ma laulda ikka ei oska.
Sügisest 2016 läksin Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli ning otsustasin, et minust saab hoopis turundaja. Kuna õppisin aastaid tagasi aasta aega ka ajakirjandust aga ajakirjanikku minust ei saanud, siis otsustasin luua selle blogi, et kordki elus end natukenegi kirjanikuna tunda.
